Seeria White Lotus on taas tähelepanu keskpunktis oma kolmanda hooajaga, mis toimub idüllilisel saarel Koh Samui, Tais. Loome autor Mike White’i poolt, see tragikomöödia jälgib rikaste turistide elu ja nende suhtlemist kohaliku personaliga, paljastades terava kriitika kultuuriliste stereotüüpide ja orientalistliku mõtlemise kohta.
Alates oma debüütist on seeria saanud tunnustust oma huumori ja draama segu eest, kuid ka selle poolest, kuidas see kujutab külastatavaid kohti. Selles uues osas toovad tegelased endaga kaasa mitte ainult oma rikkuse, vaid ka kultuurilise teadmatus, mis viib olukordadeni, mis on nii ebamugavad kui ka šokeerivad. Seeria segab salapärast mõrva turistide käitumise kriitikaga, kes näivad sageli olevat rohkem huvitatud oma naudingutest kui neid ümbritsevast kultuurist.
Väärkujutus
Kuna süžee areneb, kohtame Ratliffi peret, mis esindab tüüpilist rikkaste ja teadmatute turistide stereotüüpi. Timothy ja Victoria, vanemad, koos oma kolme lapsega, asuvad teele, mis paljastab nende nõrkused ja tühjused. Samal ajal kui Timothy muretseb äri pärast, võitleb Victoria oma ärevusega, ja nende lapsed näivad olevat kadunud liigsete ja pinnapealsuste maailma.
Seeria tutvustab ka teisi tegelasi, nagu rühm naisi, kes loobuvad oma inhibeerimisest, ja paar, kes seisab silmitsi kriisiga oma suhtes. Siiski jäävad Tai tegelased alati teisejärguliseks, naeratades ja alludes, tugevdades arusaama, et nende kultuur on pelgalt taust turistide seiklustele.
Orientalism ekraanil
Tai kujutamine White Lotusis on märgitud orientalismiga, perspektiiviga, mis näeb mitte-lääne kultuure eksootiliste ja salapärasena. Iseloomulike fraaside kordamine tegelaste poolt riigi kohta, nagu „tai inimesed otsivad midagi“ või „mis toimub Tais, jääb Taisse“, rõhutab seda moonutatud vaadet.
Seeria kasutab visuaalseid elemente, mis rõhutavad seda ideed, esitades vaimseid praktikaid ja rituaale peaaegu müstilises kontekstis. Muusika ja visuaalsed efektid aitavad luua atmosfääri, mis tugevdab arusaama, et Tai on koht, kus normaalne ei eksisteeri, olles lääne turismi lõbustuspark.
Nii muutub White Lotus peegliks, mis peegeldab mitte ainult oma tegelaste nõrkusi, vaid ka kultuurilisi dünaamikaid turistide ja kohalike vahel. Hoolimata oma näilisest kriitikast turismi pinnapealsuse suhtes, kinnitab seeria lõpuks stereotüüpe, mida tuleks kahtluse alla seada, hägustades piiri satiiri ja Tai kultuuri ekspluateerimise vahel.