Kui mõtleme hülgedele, siis tuleb esimesena meelde nende akrobaatika vees ja nende armas välimus. Kuid kas teadsite, et neil imetajatel on üllatav oskus oma hapnikku juhtida, kui nad sukelduma lähevad? Hiljutine uuring on näidanud, et hülged ei sukelle vaid instinkti järgi; nad suudavad oma käitumist kohandada vastavalt vere hapnikutasemele.
Uuring, mis avaldati mainekas ajakirjas Science, viitab sellele, et hülged suudavad tunda hapnikku oma süsteemis ja muuta oma sukeldumiskäitumist vastuseks nendele aistingutele. Selle teooria testimiseks seadistasid teadlased hingamiskambri basseini, kus noori hülgeid uuriti enne nende tagasi viimist looduslikku elupaika.
Huvitav eksperiment
Selles kambris kaitsesid hülged end tuule ja vihma eest, samal ajal kui nad harjusid oma uue keskkonnaga. Chris McKnight, üks autoritest ja St. Andrews’i ülikooli füsioloog, selgitab, et loomad õppisid kiiresti hingama peamiselt kambris, kuid neil oli võimalus sukelduda kuni 60 meetri sügavusele, et pääseda piiramatu toiduallika juurde.
Kui nad olid ruumiga tuttavaks saanud, hakkasid teadlased muutma hapnikutasemeid kambris. McKnight selgitab, et nad viisid selle protsessi läbi väga ettevaatlikult, et jälgida selle mõju hülgede käitumisele. Tulemused olid üllatavad: sukeldumiste kestus korreleerus positiivselt vere hapnikutasemega, kuid mitte süsinikdioksiidi või pH-ga.
See viitab sellele, et hülged ei reageeri ainult hapnikupuudusele; nad on kognitiivselt teadlikud ringleva hapniku tasemest, mis võimaldab neil kohandada oma sukeldumiskäitumist. Näiteks, kui neid eksponeeriti palju kõrgemate CO2 kontsentratsioonidega kui tavaliselt, ei olnud nende sukeldumisaeg mõjutatud. Siiski, hapnikukontsentratsiooni muutmisel kohandasid nad oma sukeldumiste kestust.
McKnight väidab, et see võiks viidata sellele, et hülged reageerivad O2 tasemetele, kohandades oma südame löögisagedust või hingamist, näidates seega muljetavaldavat võimet oma keskkonnaga kohaneda. Hoolimata nendest leidudest rõhutavad mõned teadlased, kes uuringus ei osalenud, et on vajalikud täiendavad uuringud, et täielikult mõista seda kognitiivset protsessi ja määrata, kas hülgede sukeldumiste juhtimise viis on ainulaadne meres elavate imetajate seas.