Uraani aeg on teinud ootamatu pöörde. See ei tähenda, et kosmos mängib aja mõistetega, vaid pigem on see seitsmenda planeedi pöörlemisperioodi mõõtmise täpsustamine. Teadlased on uuesti kalibreerinud, kui kaua Uraan vajab, et oma telje ümber ringi käia, ja tulemused on põnevad.
Siiani oli hinnang tehtud 80ndatel, tuginedes NASA Voyager 2 sondi andmetele. Siiski, pärast kümme aastat aurorate vaatlemist selle jäägigandi juures on teadlased suutnud Uraani magnetpoolte jälgimist täpsemalt teostada. Nii on nad avastanud, et ühe päeva pikkus sellel planeedil on 17 tundi, 14 minutit ja 52 sekundit, mis tähendab 28 sekundit rohkem, kui varem arvati.
Uued mõõtmised ja nende mõju planeediteadusele
See avastus tuleb just õigel ajal, paar nädalat enne Hubble’i teleskoobi lansseerimise 35. aastapäeva. Laurent Lamy, uurimise peamine autor ja Pariisi observatooriumi liige, ütles: “Hubble’i pidevad vaatlemised on olnud selle edusamme jaoks üliolulised.” See mitte ainult ei paku teaduslikule kogukonnale eluliselt olulist viidatud, vaid lahendab ka vana dilemma: varasemalt kasutatud koordinaadid olid muutunud ebatäpseteks planeedi pöörlemise aegunud arvutuste tõttu.
Uraani kauguse perspektiivi seadmiseks asub see planeet umbes 3 miljardit kilomeetrit Päikesest, kus päikesevalgus on 400 korda nõrgem kui Maal. Lisaks kulub Uraanil umbes 84 maaaastat, et teha üks orbiit ümber Päikese. Need uued avastused mitte ainult ei paranda meie arusaama planeedist, vaid võimaldavad meil ka võrrelda peaaegu 40 aasta jooksul tehtud aurorate vaatlemisi ja planeerida tulevasi kosmosemissioone Uraani suunas.
Uuring avaldati hiljuti ajakirjas Nature Communications, kus on üksikasjalikult selgitatud, kuidas see uus pikkuse süsteem võimaldab Uraani magnetiliste nähtuste tõhusamat jälgimist. Ilma kahtluseta jätkab teadus universumi saladuste avamist üllatavatel viisidel.